On, Mida Mäletada.
"Keti lõpu" esietendusest on möödas umbes täpselt piisavalt aega, et sellest oleks võimalik rääkida vähegi inimlikus keeles ja püsida vähimalgi määral kahe jalaga maa peal, isegi, kui need on vaid varbaotsad.
Tagasivaatlikult võin öelda, et see protsess tõi tagasi minu kustunud usu teatrisse. Karamazovite hullus tekitas tunde, et teater on midagi robustset, hävituslikku, (sado)masohistlikku, orjastavat, tumedat ja jubedat. Ma olin veendunud, et sellise kuratliku asjaga ma ennast kauem siduda ei taha, et see saab mind teha vaid õnnetuks, et see ongi lõpp. Ja siis läksin ma Linnateatrisse "Keti lõpu" esimesse proovi ja olin hämmingus. Aga sellest olen ma juba kirjutanud.
Aga siis said Karamazovid minu jaoks lõplikult ja igaveseks läbi ja algas uus aasta ja sellega koos uus elu. Esmakordselt päriselt koolist väljas, esmakordselt seotud vaid üheainsa projektiga. Mul oli aega inimestega suhelda, mul oli võimalik capoeirasse tagasi minna ja mul oli võimalik viibida proovides nii palju, kui vähegi soovi oli. Ja mis veelgi imetlusväärsem - seda soovi oli. Kui tavapärane on, et ajad kunstnikuasju suures osas proovi ajast, käid töökodades, poodides ja siis vahel piilud üle ukse, mida nad seal proovis nüüd teevad, siis see kord ma hoidsin lausa kümne küünega kinni võimalusest ise kohal olla, lükkasin kõik kohtumised ette- või tahapoole ja mõistsin sellise olemise ilu. Seda tähtsust, mis on kohalolekus, asjaga täiel määral kursis olekus. Teadmist, et mingi info ei saa sinust mööda minna, sest oled kohal, et ta vastu võtta. Ja ma tundsin seda suurt rõõmu, mis tuleb kokkusobivusest. Me isegi ei rääkinud eriti palju, lihtsalt eksisteerisime kõrvuti. Ja kõik justkui sobitus kohale. Ma tean, et see kõlab liialdusena, aga tõesti, see oli Jumalikkus. See oli se "teatri ime," mis sünnib sellest, et inimesed on ühel lainel ja tegutsevad kõrvu ühe asja nimel. Mõeldes asjale, mitte endale. Pühendudes.
Ma ei ole iial ühegi töö eest nii palju kiita saanud. Ja ma tean ka, miks. Sest seda kujundust ei teinud mina. Selle tegime me koos. Ja see energia, mis meie koostegemisest vallandus, oli suurem, kui meie kõikide energiad kokku. Ma pole kunagi kohanud nii minimaalseid takistusi, nii sõbralikku suhtumist, nii suurt mõistmist ja vedamist. Jah, just vedamist. Ma sain kõik, mida soovisin. Ja iga viimane kui asi, mis ei läinud nii, nagu alguses plaanitud, läks paremini, kui ta muidu oleks läinud. Ja minul ei jäänud muud, kui aina hämmastuda. Ja rõõmustada.
Ja nüüd on ta valmis ja olemas teile kõigile vaadata.
Ja esietenduseks tegime tüdrukutega kooki. Evelin šokolaadi-toorjuustukoogi, mina kama-toorjuustukoogi, Sandra kirju koera ja Elisabet rebelina peedi-fetapiruka. Foto on pärit esikapeo suht tagumisest otsast, mil lõpuks oli enamiku inimestega kallistatud ja räägitud ja emotsioneeritud ja mul meenus paluda Veikot, et ta oma I-Fööniga koogiriismetest pilti teeks.
Kama-toorjuustukook
(isetekkuv retsept)
Hõõru omavahel ühtlaseks
400 g toorjuustu
2 muna
ja
1 dl suhkrut.
Sega juurde
400 g maitsestamata torukohupiima
400 g maitsestamata jogurtit
ja
3 spl kamajahu.
Pressi ümmarguse lahtikäiva koogivormi põhja 0,5 annust üleeelmise postituse (Oscari)küpsisetaigent (võib vabalt teha ka 100% valgest jahust) ja kalla toorjuustumögla sinna peale.
Küpsetusaegadega on nüüd pisike segadus. Alguses mõtlesin, et järgin mingit suvalist toorjuustukoogi varianti ja arvesatsin 160 kraadi juures 40 min. Kui see aeg oli möödas, sain aru, et jogurt sellesse skeemi ei sobi, kuna kook oli täiesti hädiselt vedel. Suurendasin kuumust 180 kraadini ja ootasin veel 20 minutit. Selleks ajaks oli saabunud juba nii pilkane öö, et edasine tegevus on hägustunud. Aga ma arvan, et panin 200 kraadini kuumust juurde, küpsetasin veel 20 minutit ja siis keerasin kuumuse välja, jättes koogi hommikuni ahju.
Ehk siis ma arvan, et tegelikkuses peaks 180 kraadi juures ta ahjus olema umbes tund. Aga tasub vahepeal tikuga proovida. Sõltub ju koogivormi suurusest ka. Mul oli suht õhuke kook 23cm-ses vormis.
Aga maitses täitsa okeilt. Hästi neutraalselt. Kindlasti sobiks talle mingid marjad peale. Ja võib-olla vahukoor..
♥
Tagasivaatlikult võin öelda, et see protsess tõi tagasi minu kustunud usu teatrisse. Karamazovite hullus tekitas tunde, et teater on midagi robustset, hävituslikku, (sado)masohistlikku, orjastavat, tumedat ja jubedat. Ma olin veendunud, et sellise kuratliku asjaga ma ennast kauem siduda ei taha, et see saab mind teha vaid õnnetuks, et see ongi lõpp. Ja siis läksin ma Linnateatrisse "Keti lõpu" esimesse proovi ja olin hämmingus. Aga sellest olen ma juba kirjutanud.
Aga siis said Karamazovid minu jaoks lõplikult ja igaveseks läbi ja algas uus aasta ja sellega koos uus elu. Esmakordselt päriselt koolist väljas, esmakordselt seotud vaid üheainsa projektiga. Mul oli aega inimestega suhelda, mul oli võimalik capoeirasse tagasi minna ja mul oli võimalik viibida proovides nii palju, kui vähegi soovi oli. Ja mis veelgi imetlusväärsem - seda soovi oli. Kui tavapärane on, et ajad kunstnikuasju suures osas proovi ajast, käid töökodades, poodides ja siis vahel piilud üle ukse, mida nad seal proovis nüüd teevad, siis see kord ma hoidsin lausa kümne küünega kinni võimalusest ise kohal olla, lükkasin kõik kohtumised ette- või tahapoole ja mõistsin sellise olemise ilu. Seda tähtsust, mis on kohalolekus, asjaga täiel määral kursis olekus. Teadmist, et mingi info ei saa sinust mööda minna, sest oled kohal, et ta vastu võtta. Ja ma tundsin seda suurt rõõmu, mis tuleb kokkusobivusest. Me isegi ei rääkinud eriti palju, lihtsalt eksisteerisime kõrvuti. Ja kõik justkui sobitus kohale. Ma tean, et see kõlab liialdusena, aga tõesti, see oli Jumalikkus. See oli se "teatri ime," mis sünnib sellest, et inimesed on ühel lainel ja tegutsevad kõrvu ühe asja nimel. Mõeldes asjale, mitte endale. Pühendudes.
Ma ei ole iial ühegi töö eest nii palju kiita saanud. Ja ma tean ka, miks. Sest seda kujundust ei teinud mina. Selle tegime me koos. Ja see energia, mis meie koostegemisest vallandus, oli suurem, kui meie kõikide energiad kokku. Ma pole kunagi kohanud nii minimaalseid takistusi, nii sõbralikku suhtumist, nii suurt mõistmist ja vedamist. Jah, just vedamist. Ma sain kõik, mida soovisin. Ja iga viimane kui asi, mis ei läinud nii, nagu alguses plaanitud, läks paremini, kui ta muidu oleks läinud. Ja minul ei jäänud muud, kui aina hämmastuda. Ja rõõmustada.
Ja nüüd on ta valmis ja olemas teile kõigile vaadata.
Ja esietenduseks tegime tüdrukutega kooki. Evelin šokolaadi-toorjuustukoogi, mina kama-toorjuustukoogi, Sandra kirju koera ja Elisabet rebelina peedi-fetapiruka. Foto on pärit esikapeo suht tagumisest otsast, mil lõpuks oli enamiku inimestega kallistatud ja räägitud ja emotsioneeritud ja mul meenus paluda Veikot, et ta oma I-Fööniga koogiriismetest pilti teeks.
Kama-toorjuustukook
(isetekkuv retsept)
Hõõru omavahel ühtlaseks
400 g toorjuustu
2 muna
ja
1 dl suhkrut.
Sega juurde
400 g maitsestamata torukohupiima
400 g maitsestamata jogurtit
ja
3 spl kamajahu.
Pressi ümmarguse lahtikäiva koogivormi põhja 0,5 annust üleeelmise postituse (Oscari)küpsisetaigent (võib vabalt teha ka 100% valgest jahust) ja kalla toorjuustumögla sinna peale.
Küpsetusaegadega on nüüd pisike segadus. Alguses mõtlesin, et järgin mingit suvalist toorjuustukoogi varianti ja arvesatsin 160 kraadi juures 40 min. Kui see aeg oli möödas, sain aru, et jogurt sellesse skeemi ei sobi, kuna kook oli täiesti hädiselt vedel. Suurendasin kuumust 180 kraadini ja ootasin veel 20 minutit. Selleks ajaks oli saabunud juba nii pilkane öö, et edasine tegevus on hägustunud. Aga ma arvan, et panin 200 kraadini kuumust juurde, küpsetasin veel 20 minutit ja siis keerasin kuumuse välja, jättes koogi hommikuni ahju.
Ehk siis ma arvan, et tegelikkuses peaks 180 kraadi juures ta ahjus olema umbes tund. Aga tasub vahepeal tikuga proovida. Sõltub ju koogivormi suurusest ka. Mul oli suht õhuke kook 23cm-ses vormis.
Aga maitses täitsa okeilt. Hästi neutraalselt. Kindlasti sobiks talle mingid marjad peale. Ja võib-olla vahukoor..
♥
Kommentaarid
Postita kommentaar