neljapäev, 5. november 2009

Proovin Olla Hea


Viljandi - oktoober 2009, originally uploaded by Marion Undusk.

Reede. Lõpuks ometi jõudis reede ja sellega seoses rebaste nädala viimane päev. Ma ei pidanud enam välja mõtlema, mida mu ristipoeg veel teha võiks, ma ei pidanud enam kaua mängima seda tobedat mängu, kus mõlemad teavad, et mina olen ta vanem, aga teevad lolli nägu - mäng, mis tema teadmatuse korral oleks olnud niivõrd palju põnevam.
Selle kõige asemel saime me Liisuga ette valmistada oma kohtumist poegadega, mis hõlmas endas petuaktsiooni mina-sinu-ja-sina-minu-poja-juurde erinevates Viljandi kohvikutes ja sellele järgnevat ühist õhtusööki meie pool - Mari, mina ja Liisu ja meie kõigi lapsed.
Lõpuks omati oli mul mingi väga konkreetne põhjus süüa teha ja esmakordselt elus rohkemale kui kolmele-neljale. Kuna rahaline seisukord pole meil kellelgi just kiita ja ega ka ettevalmistusteks väga palju ei olnud, otsustasin oma lemmiku - tomatisupi kasuks, tegin juurde suure laari kaneelisaiu sellest 2/3 taignast, mis eelmisest korrast järele jäi ja sain katsetada ka midagi uut. Ehk siis - karjala pirukaid.
Olen neid nii ammu teha tahtnud, umbes iga kord kui Rimis neid näen ja sealt ostan ja oigan selle käes, et üks maksab peaaegu kümme krooni.
Taigna ja riisi-porgandipudru olin ettenägelikult eelmisel õhtul valmis teinud ja külma pistnud:
Taigen (otsisin netist kõige väiksema nisujahu sisaldusega):
3½ dl rukkijahu,
½ dl nisujahu,
2 dl vett,
1 tl soola,
1 spl õli
Sega kokku, mässi kilesse ja torka mõneks ajaks külmkappi.
Puder:
2 dl pudruriisi,
1 l piima,
1 tl soola,
1 sl õli
2 keskmist porgandit, keedetud ja püreestatud
25 g võid
Pudru tegemine oli taignast tunduvalt aeganõudvam. Kuna ma kardan piimaga putrusid kahel põhjusel - ülekeemine ja põhjakõrbemine, olin eriti ettevaatlik. Alustuseks panin potti paar dl vett, ajasin selle keema ja alles siis lisasin piima, umbes 7-8 dl. Lasin tal soojeneda, aga mitte keema minna ja lisasin riisi. Keerasin kuumust väiksemaks ja segasin päris tihti, aga minu suureks üllatuseks puder ei proovinudki eriti potist põgeneda. Paar korda ainult tõusid ääreni.
Samal ajal kõrvalraual panin kooritud ja tükeldatud porgandid keema.
Kokku võttis kogu keetmisprotsess aega tunni ringis kuigi porgandid oleksid nähtavasti vähemaga ka leppinud. Siis lasin porgandid nuimikseriga püreeks ja segasin pudru hulka ja seda sai üks tubli potitäis. Et veel mõnusam oleks, panin ~25 g võid ka sisse. Siis lasin jahtuda ja panin pirukate vomimiseni külma. (Tegelikult ma ikka sõin seda ka enne, ta oli nii hea. Aga puudu pärast ei tulnud.)
Reedel kui koolist koju sain hakkasin pirukaid vormima.
Hea on, et mul oli suur kogus rukkijahu, sest seda läks väga palju vaja. Lauale ja kätele ja taignasse. Ja siis uuesti lauale ja kätele ja tainasse. Vormisin väiksed kuulikesed ja sõrmitsesin nad ovaalseteks ja võimalikult õhukesteks, siis tõstsin putru keskele ja kroususin taignaääred üles. Võttis päris palju aega ja pirukaid tuli 24. Esimesele plaaditäiele ma ei pannud küpsetuspaberit alla, ainult jahu ja see oli viga. Paberiga polnud probleeme.
Ahi oli 250 kraadi ja pirukad ahjus ~15-20 min.
Ja siis tulid meie kohtumised lastega ja ma olin närvis nagu läheks esimesele kohtingule ja Liisu ka. Helistasime teineteisele kordamööda ja rääkisime kui paha süda on ja kuidas kõht valutab. Õnneks kummagi poeg ei saanud pettusest aru ja kui me siis lõpuks omaenda laste juurde maha istusime (pärast kiiret jooksu üle väljaku ühest kohvikust teise) olid emotsioonid mõlemal pool laes. Ja see oli nii armas ja lahe. Jaanus sõimas mind pikalt, et kuidas me saime neid niiviisi ninapidi vedada, aga ta oli õnnelik, et just mina olen ta ema ja mina olen õnnelik, et tema on minu poeg.
Ja siis lõpuks tulid Liisu ja Hendrik ja kaks vastset perekonda läksid täies üksmeeles meile. Varsti lisandusid ka Mari ja Tess ja siis me sõime suppi ja piukat ja saiakest ja jõime valget veini ja see oli üks soe ja südamlik istumine.