kolmapäev, 2. oktoober 2013

Tellimus. Põldmarja-kreemikook.

Nonii. Poolteist aastat on viimasest postitusest. Päris hea tulemus.
Tegelikult lõpetasin blogimise umbes samal ajal, kui päeviku pidamise. Ja toidu üles pildistamise (mõningal määral ka põhjendamaks seekordset kassi).
Võib-olla tähistab see puberteedieast välja jõudmist. Võib-olla midagi muud.

See ebatavaline ilming siin ei ole mingi lubadus jätkusuutlikusele. Sel korral on tegemist konkreetse tellimusega ja et tegu on koogiga, mille retsepti umbes iga proovija saada soovib, on targem ta lõpuks üles panna.

Algne retsept on põldmarjadega, aga ma kujutan ette, et seda saab teha umbes iga ettejuhtuva puuviljaga, ehk pisut maitsestusega varieerides, ja tulemus oleks sama mõnus. Näiteks rabarber on ennast praeguseks juba tõestanud.

Põldmarja-kreemikook

Põhi:
150 g pemet võid
2 spl külma vett
2,4 dl täisteranisujahu
2,4 dl nisujahu
1,2 dl suhkrut
2-3 spl nisukliisid
1 tl naturaalset vaniljeestraksti (jahun sellest siin pidevalt, aga tõsilugu on, et minuteada seda Eestist saada on suht võimatu. Seega tegin endale ise ühe pudeli. Ostsin poolese 80-kraadise Viru Valge, toppisin pudelisse kaheksa - tegelikult oleks pidanud kümme - seemnetest tühjaks roogitud - tegelikult taheti seemneid ka - vaniljekauna ja raputasin nii kord paari nädala tagant. Mõni kuu läks aega, vedelik tõmbas tumepruuniks ja vaniljelõhnaliseks ja oligi valmis)
0,5 tl soola

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Sõtku kõik ained ühtlaseks massiks ja pressi võitatud küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile (minu oma on 30x24 cm) ning küpseta kuldpruuniks, umbes 15 minutit, ehk.

Täidis:
ca 1 l põldmarju, ühtlaseks blenderdatud
2 dl (tihedalt kokku pressitud) fariinsuhkrut
1,2 dl suhkrut
2 laimi mahl
1 laimi koor
6 munavalget
2 muna
3,6 dl nisujahu
natuke soola

Sega-klopi kõik ühtlaseks (mina enamasti kallan kõik peale jahu blenderisse ja segan nii. Ja siis kallan kaussi ja jahu ettevaatlikult juurde) ning kalla põhjale. Segu on väga vedel, ära ennast sellest häirida lase.
Küpseta umbes 25-30 minutit, kuni näed, et täidis panni keskosas ei ole enam vedel.

Ja kuigi ka see kook on jahtunu ja külmkapis öö veetnuna tunduvalt mõnusam, olen ma suhteliselt veendunud, et selle öö üle elamine nõuab parajat tahtejõudu.

(:

teisipäev, 27. märts 2012

Ogaralt Hea.


Tallinn - märts 2012, originally uploaded by Marion Undusk.

Viimasel ajal on kogu aeg sõrnikuisu ja nii ma siis ostan neid poest ja aina pettun ja pettun ja pettun.. Lõpuks ei kannatanud enam välja. Ostsin torukohupiima ja otsustasin ise proovida, kas tulevad paremad. retsept ei toiminud kuidagi, tuli liiga vedel, ja ma olin sunnitud seda modifitseerima. Ikka oli vedel ja sõrnikute korrektsest vormimisest asi kaugel. Plödistasin taigent siis lusikaga pannile ja küpsetasin neid oliiviõlis ja tegelikult isegi täitsa nautisin fakti, et nad jäid seest poolküpsed ja natuke laialivalguvad.
Ja kui siis hommikusöögiga algust tegin..sõrnikud kookospiima ja kodutehtud alõtšmoosiga, magus ja hapu ja koorene üksteist tasakaalustamas, oli see nii metsikult hea, et ma peaaegu ei suutnudki lõpetada.
Aaa. Ja paar päeva hiljem sain aru, et vedelus tuli torukohupiimast, mida tavalise kohupiima asemel kasutasin. Aga ma arvan, et see muutis nad ainult paremaks.

Sõrnikud

400 g torukohupiima
2 munakollast
2 dl nisujahu
veidi soola
1 sl suhkrut
praadimiseks oliiviõli

Sega kõik ained kokku ja prae kooke kuumal pannil õlis. Söö millegagi, mis balansseeriks kohupiimasust ja magusust.

esmaspäev, 26. märts 2012

Millest Mõtled, Võõras Mees?


Tallinn - märts 2012, originally uploaded by Marion Undusk.
Teatritööl on ka muid eeliseid, kui emotsionaalne tõstetus Tõelisest Sujumisest. Uksest lastakse vahel sisse ka ilma piletita ja kui juhtub olema sellise vedamise hetk, et on kuskile ka ennast toetada, siis näeb etendust. Täpselt sellisel moel käisin Linnateatris vaatamas tükki "Koletis kuu peal." Oli Suure Vedamise päev ja ma mahtusin saali, et vaadata Priitu ja Helet. Või siis kedagi teist. Oleneb, millise pilguga vaadata. Ja ma ei oskagi siiani öelda, mida ma nägin, tegelikult. Sest tüki suurem mõte ei olnud mulle nii lähedane, et jäägitult endasse tõmmata. Aga selle asemel jäi sisse kriipima üks suur küsimärk sellest, miks ometi ei ole inimesed võimelised rääkima. Lihtsalt rääkima sellest, mis neil viga on. Mitte ringiga, mitte mängides mõistatamismänge, lihtsalt ja otse. Nii palju valu oleks olemata. Selles suhtes oli see puhtalt Eesti tükk. Ja ühes mehes tundsin ma ära mitu meest. Ja ühes olukorras mitu olukorda. Mis isegi omavahel üldse seotud ei olnud. Ja kummaline kurbus tekkis sisse, sest ma ei tea sellele küsimusele lahendust, kuigi olen seda nii kaua otsinud. Aga kunagi ma ta leian. Selle lahenduse.
No ja kui tükk läbi sai ja mees suure surmaga lõpuks midagi suust välja oli saanud, siis oli küll natuke kohatu lavale hõberoosasid pakikesi saata, aga mis seal enam. Vähemalt oli šokolaadikook. Niigi palju teemasse.

Julia Child'i šokolladibrownie'd

3 dl nisujahu
1 tl soola
200 g võid
215 g 50% šokolaadi
2,5 dl suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
4 suurt muna

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Sõelu jahu ja sool kokku ning pane kõrvale.
Sulata või ja šokolaad koos madalal kuumusel ühtlaseks massiks. Sega juurde 1 dl suhkrut ja vanillisuhkur ja sega umbes pool minutit, kuni see on sulanud. Kalla teise anumasse jahtuma.
Kolpi ülejäänud 1,5 dl suhkrut munadega kergelt vahule. Sega ettevaatlikult pool sellest pisut jahtunud šokolaadisegusse pidevalt vispedades, et munad ei kalgenduks.
Vahusta ülejäänud munasegu, kuni see on tihe ja valkjas ning seda on umbes poole võrra rohkem (umbes 5 min.)
Sega vaht ettevaatlikult šokolaadisegusse. Kui munad on peaaegu täielikult segunenud, lisa jahusegu ja sega minimaalselt, et ained ühtlustuksid.
Kalla segu küpsetuspaberiga vooderdatud pannile (mul oli 30x23 cm, tegelikult oleks pidanud väiksem olema.)
Küpseta 25-28 min (mul oli u 20 min), kuni brownie on kerkinud ning pealispind muutunud tumepruuniks ja kuivaks. Lase enne söömist jahtuda. Kui suudad, hoia üks öö külmikus.

pühapäev, 25. märts 2012

Unenäolisus.


Tallinn - märts 2012, originally uploaded by Marion Undusk.

Esikas saab läbi ja ühel hetkel avastad, et elu on teinud kannapöörde, Sul on kohutavates kogustes aega ja metsik väsimus. Et saad soovi korral sõita Tallinnast ära, et kohtuda inimestega, kellega seda juba ammu oled plaaninud. Sest see on hullus. Ja hullused on head. Ja võtad kätte ja teedki seda, otsustades hääletada, sest on ju juba märtsi algus ja viimane aeg talvel selgroog murda. Talv paraku nii ei arva ja tõmbab ilma miinusesse. Õnneks autojuhid halastavad ja kuigi sihtkoht on ebatavaline, ei pea kordagi üle mõne minuti tee ääres seisma. Hea.
Ja jalutad pooltuttavas ümbruses, et jõuda pooltuttava majani ja sees on vabaduse tunne, sest maailm on juba jõudnud suuremaks paisuda. Ja lõpuks õigest uksest sisse astudes on kummalis-kohmetu olla. Ja asjaolusid ei paranda ka tõsiasi, et kaasa võetud mustika-toorkoogid, mis asjaolude kokkulangemisel meenutasid juba enne pigem pudinguid, on lagunenud kokku ühtlaseks absoluutselt mitteisuäratavaks mustjaslillaks massiks.Tahad parimat ja välja kukub nii, nagu alati. Ja tegelikult on selles haleduses ikka midagi metsikult naljakat. Loodan, et ka nende jaoks.
Jutud kompavad endid ja üksteist. Õhus on soov vabanemisele, mis täielikult ei sünnigi. Aga mis siis. Ega elu ju veel otsa saa. Ja puding näeb puhastesse topsidesse panduna isegi enam-vähem välja. Ja hambutud naeratused teevad mu õnnelikuks. Ja kuigi ma olen natuke segaduses, sest suhelda on palju lihtsam kirja teel, kui näost näkku, siis olla on tegelikult ju hea.
Ja kui lõpuks minema hakkan, siis kallistada ka.

Mustika-kardemoni toorkook (puding)

2 dl mandleid
0,5 dl india pähkleid
1,8 dl datleid

7,5 dl külmutatud mustikaid
200 g india pähkleid
1,2 dl indiaanisuhkrut
2 spl sidrunimahla
2 tl purustatud kardemoni
0,5 tl vahtrasiirupiekstrakti
pisut soola
8 spl sulatatud kookosrasva (tegelikult peaks olema kakaorasv, siis oleks nähtavasti ka lootust kogu selle ilu tahkumisele. kookosrasva kasutades võib juba ette pudinguga arvestada)

Surista kolm molm esimest komponenti köörikombainis ühtlaseks massiks ja pressi see koogivormi(desse). Mina kasutasin silikoonist muffinivorme ja paari keraamilist nõud fotode jaoks.
Täidise jaoks blenderda kõik ained peale kookos(kakao)või. Sulata see vesivannil ja blenderda kõik ühtlaseks. Kalla vormidesse ja pane külma tahenema. Nii mõneks tunniks.

laupäev, 17. märts 2012

On, Mida Mäletada.


Tallinn - märts 2012, originally uploaded by Marion Undusk.
"Keti lõpu" esietendusest on möödas umbes täpselt piisavalt aega, et sellest oleks võimalik rääkida vähegi inimlikus keeles ja püsida vähimalgi määral kahe jalaga maa peal, isegi, kui need on vaid varbaotsad.
Tagasivaatlikult võin öelda, et see protsess tõi tagasi minu kustunud usu teatrisse. Karamazovite hullus tekitas tunde, et teater on midagi robustset, hävituslikku, (sado)masohistlikku, orjastavat, tumedat ja jubedat. Ma olin veendunud, et sellise kuratliku asjaga ma ennast kauem siduda ei taha, et see saab mind teha vaid õnnetuks, et see ongi lõpp. Ja siis läksin ma Linnateatrisse "Keti lõpu" esimesse proovi ja olin hämmingus. Aga sellest olen ma juba kirjutanud.
Aga siis said Karamazovid minu jaoks lõplikult ja igaveseks läbi ja algas uus aasta ja sellega koos uus elu. Esmakordselt päriselt koolist väljas, esmakordselt seotud vaid üheainsa projektiga. Mul oli aega inimestega suhelda, mul oli võimalik capoeirasse tagasi minna ja mul oli võimalik viibida proovides nii palju, kui vähegi soovi oli. Ja mis veelgi imetlusväärsem - seda soovi oli. Kui tavapärane on, et ajad kunstnikuasju suures osas proovi ajast, käid töökodades, poodides ja siis vahel piilud üle ukse, mida nad seal proovis nüüd teevad, siis see kord ma hoidsin lausa kümne küünega kinni võimalusest ise kohal olla, lükkasin kõik kohtumised ette- või tahapoole ja mõistsin sellise olemise ilu. Seda tähtsust, mis on kohalolekus, asjaga täiel määral kursis olekus. Teadmist, et mingi info ei saa sinust mööda minna, sest oled kohal, et ta vastu võtta. Ja ma tundsin seda suurt rõõmu, mis tuleb kokkusobivusest. Me isegi ei rääkinud eriti palju, lihtsalt eksisteerisime kõrvuti. Ja kõik justkui sobitus kohale. Ma tean, et see kõlab liialdusena, aga tõesti, see oli Jumalikkus. See oli se "teatri ime," mis sünnib sellest, et inimesed on ühel lainel ja tegutsevad kõrvu ühe asja nimel. Mõeldes asjale, mitte endale. Pühendudes.
Ma ei ole iial ühegi töö eest nii palju kiita saanud. Ja ma tean ka, miks. Sest seda kujundust ei teinud mina. Selle tegime me koos. Ja see energia, mis meie koostegemisest vallandus, oli suurem, kui meie kõikide energiad kokku. Ma pole kunagi kohanud nii minimaalseid takistusi, nii sõbralikku suhtumist, nii suurt mõistmist ja vedamist. Jah, just vedamist. Ma sain kõik, mida soovisin. Ja iga viimane kui asi, mis ei läinud nii, nagu alguses plaanitud, läks paremini, kui ta muidu oleks läinud. Ja minul ei jäänud muud, kui aina hämmastuda. Ja rõõmustada.
Ja nüüd on ta valmis ja olemas teile kõigile vaadata.
Ja esietenduseks tegime tüdrukutega kooki. Evelin šokolaadi-toorjuustukoogi, mina kama-toorjuustukoogi, Sandra kirju koera ja Elisabet rebelina peedi-fetapiruka. Foto on pärit esikapeo suht tagumisest otsast, mil lõpuks oli enamiku inimestega kallistatud ja räägitud ja emotsioneeritud ja mul meenus paluda Veikot, et ta oma I-Fööniga koogiriismetest pilti teeks.

Kama-toorjuustukook
(isetekkuv retsept)

Hõõru omavahel ühtlaseks
400 g toorjuustu
2 muna
ja
1 dl suhkrut.
Sega juurde
400 g maitsestamata torukohupiima
400 g maitsestamata jogurtit
ja
3 spl kamajahu.

Pressi ümmarguse lahtikäiva koogivormi põhja 0,5 annust üleeelmise postituse (Oscari)küpsisetaigent (võib vabalt teha ka 100% valgest jahust) ja kalla toorjuustumögla sinna peale.

Küpsetusaegadega on nüüd pisike segadus. Alguses mõtlesin, et järgin mingit suvalist toorjuustukoogi varianti ja arvesatsin 160 kraadi juures 40 min. Kui see aeg oli möödas, sain aru, et jogurt sellesse skeemi ei sobi, kuna kook oli täiesti hädiselt vedel. Suurendasin kuumust 180 kraadini ja ootasin veel 20 minutit. Selleks ajaks oli saabunud juba nii pilkane öö, et edasine tegevus on hägustunud. Aga ma arvan, et panin 200 kraadini kuumust juurde, küpsetasin veel 20 minutit ja siis keerasin kuumuse välja, jättes koogi hommikuni ahju.
Ehk siis ma arvan, et tegelikkuses peaks 180 kraadi juures ta ahjus olema umbes tund. Aga tasub vahepeal tikuga proovida. Sõltub ju koogivormi suurusest ka. Mul oli suht õhuke kook 23cm-ses vormis.
Aga maitses täitsa okeilt. Hästi neutraalselt. Kindlasti sobiks talle mingid marjad peale. Ja võib-olla vahukoor..

esmaspäev, 12. märts 2012

Klassikute Terviseks - Hilinenult, Nagu Ikka


Tallinn - veebruar 2012, originally uploaded by Marion Undusk.
Ehk siis tegelikult ma tegin Vabariigi Aastapäevaks ju ka kooki, mitte ainult Vastapäevaks. Ja ma pakkisin nad kokku ja võtsin jalad selga ja läksin Uue Maailma raamatukokku, Kapsastesse, sest Uue Maailma platsile suppi sööma jäin ma haledalt hiljaks.
Ja siis Erko tegi mulle lattet ja pakkus supijääke ja teised mängisid kõrvallauas pokkerit ja lapsed olid maja peal laiali ja mängisid ja Jaan tuli Aadamaga läbi ja me ajasime juttu ja jalutasime natuke ja sula oli ja mõnus rahulik tunne.
Ja sünnipäevalauale sobisid mu lemmikud datlikoogid väga hästi.

Datlikook

300 g datleid
3,8 dl vett
1,7 dl suhkrut
väike peotäis linaseemneid
Keeda koos, aeg-ajalt pealt vahtu riisudes, püreeks. Sulata sellesse segusse
200 g võid ja lase veidi jahtuda.
Siis sega sisse
3 lahti klopitud muna
2 tl vahtrasiirupiekstrakti
3 dl linaseemnejahu
2,9 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit (sega enne jahuga)
1 peotäis päevalilleseemneid

Pane küpsetuspaberiga kaetud suurele ahjuplaadile või muffinivormidesse ja küpseta 175-kraadises ahjus ääreni täis minimuffinivormide ja pooleldi täidetud muffinivormide puhul 25 min, muidu ma arvan, et 30-40 minutit kindlasti, kui mitte tund. Minu omad jäid sellised, et alguses tundus, et võiks veel olla lasta, aga pärast jahtumist ja pisukest külmikut olid struktuurilt suht ideaalselt ühtaegu nätsked ja muredad.

Glasuurima ei pea, nad on muidu ka ülimõnusad. Aga lihtsalt tordipritsi proovimiseks kaunistasin nad 10% Kreeka jogurtiga, mis on piisavalt tugev, et kuju hoida, aga jätab üldjoontes maitselt hapukoore mulje.
Ja või-juustuga on nad ka niiii head!

esmaspäev, 5. märts 2012

And The Winners Are..


Tallinn - veebruar 2012, originally uploaded by Marion Undusk.
Kuigi Oscarite jagamisest on möödas juba nädal, ei ole ma suutnud selle postitusega varem tegeleda. Ja ma ei tunne ennast isegi mitte süüdi. Nii palju on vahepeal toimunud.
Ja kui USAs jagati flmioscareid, siis mina jagasin trupi liikmetele oma isiklikke teatrioscareid.
Ja ühtlasi tegin kokkuvõtte oma eelmise aasta Oscarit väärivatest elufilmidest:

Elen "Eternal Sunshine Of The Beautiful Mind"
Juss "Room Mates - The Third Year" (Jussi Oscaril ei ole pead, sest hiir sõi selle öösel ära. Vaeseke, poleks ta seda teinud, elaks ta nähtavasti veel.)
Mailu "Through Thick And Thin"
Sirlu "The Return"
Sander "Sense And Sensitivity"
Ingel "Whenever, Wherever"

Palju õnne kõigile võitjatele!
Armastan teid!

Suhkruküpsised glasuuriga

4 dl nisujahu
2 dl grahamnisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
0,25 tl värskeltriivitud muskaatpähklit
140 g pehmet võid
2 dl demerarasuhkrut
1 muna
1 tl vahtrasiirupiekstrakti (või sidruni või rummi või mingit muud ekstrakti)

Hõõru suhkur ja või vahule, lisa muna ja vahtrasiirupiekstrakt ning sega täiesti ühtlaseks. Sega teises kausis jahud, küpsetuspulbri, soola ja muskaadiga ning sõtku see kõik siis ühtlaseks taignaks. Lase paar tundi külmas taheneda. Siis rulli mõne mm paksuseks, lõika noa või vormiga küpsised, pane küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja küpseta 180 kraadises ahjus umbes 12 minutit.

Glasuuri jaoks sega munavalged tuhksuhkuga vahekorras 1 munavalge - 2 dl tuhksuhkrut vastavalt soovitud kogusele. Kui tahad vedelamat glasuuri, lisa värsket sidrunimahla, kui pakemat, siis tuhksuhkrut.
Ühtlase glasuuri jaoks peab küpsise ääred kõigepealt ümbritsema tahke glasuuriga, laskma sellel hanguda ja seejärel küpsised vedela glasuuriga "üle ujutama" nii, et servad teda õigetes piirides hoiavad. Ja siis muud kaunistused saab hiljem jälle tahkema glasuuriga lisada.